Minapilt

Juba väiksest saati, kohe, kui oleme ära õppinud emakeelsete lausete moodustamise, hakkame enesele rääkima lugusid iseendast.

Sellest, mida me endile räägime enda kohta, saabki meie isiksus. Sellisena näitame end maailmale. Ja maailm kinnitab meie nägemust iseendist.

Noores eas sõltub meie endile räägitav jutt suures osas ümbritsevate inimeste lugudest meie kohta. Me kogume teiste jutud endasse – usume enim korratuid ning sisendusjõulisemaid.

Sellisel moel programmeeritakse meie isiksus. Loomulikult on igal ühel spetsiifilised omadused ja anded, kuid nende väljatoomine ja isiksuse mustrisse põimumine sõltuvad programmeerijatest.

Kui esmased programmeerijad, kelleks on tavaliselt ema-isa, ei tunnusta lapses head tahet, empaatiat, mõistust vms., siis kaob lapse eneseusaldus ning saab alguse hirmude/komplekside kultiveerimine.

Me võiksime jälgida, mida me endile päev-päevalt räägime.

Kui seda harjutada, märkame, kuidas kordame lõputult ühtesid ja samu mõttemalle, mõistuse loitsu. Loomulikult ei jää enam ülearust jõudu järgi, millega veel midagi tajuda – näiteks tegelikkust.

Tegelikkus on nii nähtav kui nähtamatu maailm koos.

Nähtamatu osa maailmast on tajutav/tunnetatav põhimõtteliselt igaühele, kel selleks jõudu on.

Selline pidev sisemonoloog ei lase inimestel tunnetada endi tegelikku olemust ning nad kaugenevad oma tuumast.

Kaugenemise tulemusel muutub tuum mitteaktiivseks. Tuumatu inimene on aga täiesti sõltuv välistest kinnitustest (tal ju puudub enesetunnetus/eneseusaldus).

Tuumatud halvavad hirmud muudavad ta pika peale staatiliseks, omandatud põhimõtetest kinni hoidvaks kivistiseks. Seda kivistist nimetatakse kindlaks, väljakujunenud isiksuseks.

Ja selle poole püüeldakse ühiskonnas väsimatult – kogu kooli süsteem on suunatud staatilise isiksuse väljakujundamisele. Ühiskonna haldajatel on lihtsam toime tulla/manipuleerida kivististega, kui tuumaga inimestega.

Viktoria Betlem, Дата: 15 февраля 2015, 23:23

Lisa kommentaar