HIRM, et MIND EI ARMASTATA

Mina tunnen omaenda tundeid, sõltumata objektist. Kui sulen oma südame- ei julge tunda-kartuses tõrjutud saada, siis nii ka kõige tõenäolisemalt läheb.

Sest oma hirmudega ehitan enese ümber “kaitsva” müüri, läbi mille mu tunne ei hoova teiseni. See tähendab ka, et ma ei mõju ligitõmbavalt.

Põhiline argument, mis õigustab müüri ehitamist, on: “Ma kardan haiget saada”.

Üks hetk! Kui mu tundehoovust tõrjutakse, siis ei kaota ma midagi.

Kui objekt ei taha mu tundeid, siis need jäävad mulle ju alles. Võin neid kellelegi teisele pakkuda.

Haiget saab ning solvub ainult Ego.

Ego põhjendab ära, miks ärapõlgamine tähendab minu mittetunnustamist ja väheväärtuslikuks pidamist. Kuid minu tegelik väärtus ei sõltu ju sellest, kas Tema mind väärtustab. Igaüks tahab heakskiitu, kuid on selge, et igaltpoolt seda ei ammuta.

Kõik inimesed otsivad soojust, kuid kiirates külmust ( enesekaitseks muidugi), seda ei leia.

Kes Egol end valitseda laseb, lubab tollel ka oma südant lõhkuda. Ehk siis inimene ise purustab oma südame, seda ei tee Tema, kes hülgas/ ei hoolinud/ei tahtnud.

Temal on ju samasugune õigus omaenda tunnetele. Keegi ei saa kohustada teist inimest end armastama. Ja siin ei aita ka ühiskondlikud mängureeglid: ükskõik, kui püha abielu ega truudusevanded.

Tunnetele ei väljastata riiklikku garantiid tõendavat dokumenti.

Viktoria Betlem, Дата: 16 декабря 2011, 19:54

Lisa kommentaar